Текст и перевод песни Põhjamaade Hirm - Öö (1001 aastat)

Öö (1001 aastat)

Panen südame pastakasse ja maalin verega värsse
Igast õhtust hommikuni, kui vaid mina olen ärkvel.
Kõik hinged on kustund ja ma olen süttinud,
Keset pimedust mu kõrval vaid vaikus, üksindus.
Keeldusin meelega unest, et saaks seda nautida,
Seda ilu me ümber saladuses vaikimas,
Seda elu me ümber, mida pimedus ju kaunistab.
Vaata läbi pilvepiirituse taevatedretähni,
Mis miljoni aasta kaugusel on me atmosfäärist.
Vaatlen, unisklen, sest olen galaktikate transis,
Kui Universumi energia mulle beebipuhtalt tantsib
Seda triljoni aasta vanust järjekindlat rütmi.
Läbi meteoriidi magnettormide tsükli
Pajatab ta haudvaikuses meile me varandusest,
Mida me endi ees kõik hoiame saladuses.
Ja ei tahtnud mõista, kuid magame kõik nüris unes,
Mõtleme tühja ja ei veendu oma tühisuses.
Kuulan ja püüan peopessa ta pisarad,
Hõõrun need oma hinge ja sõnu neist visandan.

Nüüd seisan kahe maailma vahel tundes hinges võnkeid,
Mida põhjustab nende kahe mind läbiv kokkupõrge.
Millisekilistes krampides õpin tuhande aasta tarkust,
Kui hüpnoosi värinaist olen kramplikult tardund,
Selle info voog, mis krüpteerib tunneteks
Ja mu kehast tungivad paberile kirjasulgedes.
Kuni kaotasin end endasse, hetk hiljem olin ärgand,
Oli mu hing mööda galaktikaid valgusena rännand.

Need olid tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
Tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
Tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
Tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi,

Mille sisu ma ei mõistnud ega aega, mil olin end märkind,
Vaid hetke, mil tõusvas päikeses seda värssi
Lugesin kui signaali, üritades iseennast mõista,
Et need pole vaid tähed seal pimeduses paistmas.
Me oleme üksi, a keegi on ju varsti tulekul,
Ja mu tunded said hinge tagasi suletud,
Sest päike mu niitis ja ma langesin põlvili,
Öö lõppes ja vandusin kanda edasi sõnumi.

Tuul räägib tema seest teistele,
Tervele maale ja taevatähtedele.

Tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
Tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
Tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
Tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi.

Tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
Tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
Tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
Tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi.

Tuhat üks aastat kosmilise tarkuse vallas,
Tuhat üks aastat, mida ei saa enam sõnadesse panna,
Tuhat üks aastat, kuni veri papüürusele hüübis
Tuhat üks veripunast tilkuvat hieroglüüfi.

Night (1001 Years)

I put my heart in a pen and paint verses with blood
From every night to morning, when only I am awake.
All souls are extinguished and I have lit up,
In the midst of darkness beside me only silence, loneliness.
I deliberately refused to sleep so that I could enjoy it,
This beauty around us in silent mystery,
This life around us, which darkness adorns.
Look through the cloud cover at the celestial bodies,
Which are a million years away from our atmosphere.
I watch, I dream, because I am in a trance of galaxies,
When the energy of the Universe dances for me in baby purity
This rhythm, a trillion years old and consistent.
Through the cycles of meteor magnetic storms
It tells us in sepulchral silence of our wealth,
Which we all keep secret before us.
And I didn't want to understand, but we all sleep in a dull dream,
We think empty and do not believe in our insignificance.
I listen and try to catch its tears in my palms,
I rub them into my soul and sketch words from them.

Now I stand between two worlds feeling vibrations in my soul,
Which are caused by the collision of these two passing through me.
In millisecond-long cramps I learn the wisdom of a thousand years,
When I am convulsively frozen by the trembling of hypnosis,
This flow of information that encrypts into feelings
And bursts from my body onto paper in ink feathers.
Until I lost myself in myself, a moment later I was awake,
My soul had traveled as light through the galaxies.

Those were a thousand and one years in the realm of cosmic wisdom,
A thousand and one years that can no longer be put into words,
A thousand and one years, until the blood congealed on the papyrus
A thousand and one reddish hieroglyphs dripping with blood,

Whose content I did not understand, nor the time when I had marked myself,
Only the moment when I read this verse in the rising sun
As a signal, trying to understand myself,
That these are not just stars shining in the darkness.
We are alone, but someone is coming soon,
And my feelings were closed back into my soul,
Because the sun mowed me down and I fell to my knees,
The night was over and I swore to carry on the message.

The wind tells about him from within to others,
To the whole earth and the stars of heaven.

A thousand and one years in the realm of cosmic wisdom,
A thousand and one years that can no longer be put into words,
A thousand and one years, until the blood congealed on the papyrus
A thousand and one reddish hieroglyphs dripping with blood.

A thousand and one years in the realm of cosmic wisdom,
A thousand and one years that can no longer be put into words,
A thousand and one years, until the blood congealed on the papyrus
A thousand and one reddish hieroglyphs dripping with blood.

A thousand and one years in the realm of cosmic wisdom,
A thousand and one years that can no longer be put into words,
A thousand and one years, until the blood congealed on the papyrus
A thousand and one reddish hieroglyphs dripping with blood.