Текст и перевод песни Vaiko Eplik - Suudluste aeg / Teatime for kisses

Suudluste aeg / Teatime for kisses

Ammu ma ei enam palu
Jumalatelt lisapalu
Selge mul üks kõigi ja ükskõik
Kardan ööd ja ufosid
Ja rasket tööd
Ja muud suurt midagi
Ehk hiiri vaid
Ja paari naist

Kas tõesti ootab meid
Ees mikski suurem kui me ise
Oma puuduseis
Ja oma iseolemises?
Kas miski muutub meis?
Ma loodan ehk me ise
Keset lamedust ja lumesadu
Tundub juba paistaks nagu
Me suudluste aeg

Kardan end ja oma nina-
Otsa näen ja teistes viga
Endal nagu poleks midagi
Laiduväärset hinge taga
Vaatan kuud ja sülgan maha
Tõde pole siin poolt ridagi

Kas tõesti peitub meis
Veel miski suurem kui me ise
Oma puuduseis
Ja omas iseolemises
Kas miski puudub meis?
Ehk see mis oleme me ise
Siis kui viimne hilp on kistud maha
Seljast võtad eeslinaha
Maandub meie akna taga
Ilmatuma mürinaga
üks suudluste aeg

Ammu ma ei enam taha
Karjuda ja kolistada
Selge mul üks kõigi ja ükskõik
Kardan ööd ja ufosid ja rasket tööd
Ja et sind pole siin
Kui ärkan homme
Ongi kõik...

Kas tõesti ootab meid
Veel miski suurem kui me ise
Oma puuduseis ja oma
Iseolemises
Kas miski puutub meid?
Ehk see mis oleme me ise
Siis kui viimne leht kord langeb maha
Meie maja akna taha
Palju head ja vähe paha
Ja eal ei jääks selja taha
Me suudluste aeg

Tea Time for Kisses

Long I have not dared to ask
Greater favors from God
Clear that no one and everyone matters
I fear dark, UFOs
And heavy work
And other major things
Perhaps mice
And a couple of women

Do we really expect
Something greater than ourselves
Our deficiency
And our being in ourselves
Does it change something in us?
I hope perhaps we ourselves
Amidst the flatness and snowfall
It already seems as
Our tea time for kisses

I fear myself and my nose tip
I see faults in others
As if I have nothing similar
Reprehensible behind my soul
I look at the moon and spit on the ground
Truth is not here by a single line

Do we really find
Something greater than ourselves
Our deficiency
And our being in ourselves
Does something lack in us?
Perhaps what we are ourselves
When the last bit of canvas is torn
From your donkey skin
It will land outside our window
With an incredible roar
A tea time for kisses

Long I have not desired
To scream and rumble
Clear that no one and everyone matters
I fear nights and UFOs and heavy work
And that you are not here
When I wake tomorrow
That is all...

Do we really expect
Something greater than ourselves
Our deficiency and our
Being in ourselves
Does something touch us?
Perhaps what we are ourselves
When the last leaf falls down
Outside our house window
Much good and little bad
And will never remain behind
Our tea time for kisses