Lyrics 22 - Mario

Ütlemata ülbus, sõnad kinni jäänud neelu
Saatan hakib caesarit, ta teab et ma ei keeldu
Kelle peal on süü, kui kurssi vahetanud veenus
22, mul välja vahetunud meelsus
Lapsest saati maas, kuis väljendan ma vastumeelsust?
Kasvand üles isata, mu kiindumus varieerub
Sammud sinu poole mõjub mulle nagu peetus
Kardan, et nad lahkuvad seepärast kinni kleepun

Eeskujud ümberringi ühte teed on jooksnud
Need silmad peegeldavad, kes on päriselt sest loobund
Sotsiaalne surve leida end,see jooksutab mind kokku
Nad tahavad mu verd, mul üle keha selgrootud
Betoonist horisondi all on kodust jäänud puudu
Võib olla ma ei näe väärtust, kui ma pole seda puutund
Ühe käe haardega neid lubadusi murdnud
Ja mul po' vastuargumente, kuidas mind nüüd kohtled

Lähedus on tekitand mu's paanikatt
Ma vajan umbes 50m ruumi
Et saaks kardinad ma vabalt lasta rippu
Väljapääsud ära kaardistada
Võtta oma patud ja need ükshaaval lunastada
Kuidas peaksin elama, kui uusi asju avastan ma
Endas igapäevaselt, ma vist jätan jumalaga

Taevaväravaid on pakutud, ma tunnen end nii rumalana
Ma ei tea ühtki indiviidi, kellega saaks samastuda
Sõnad minu suust, mis nad kipuvad aint' kallutama
Ja siis nad imestavad miks ma sillad tahan tuhastada

Aeg läheb kiirelt, pole õe tütart kuu näind
Topelt tunnid nädalas, see ongi minu kuu käik
Võitluses ma endaga ja mul ei ole tõestada
Ma viin ennast sinna, et ma saaksin selle hingelt ära

Tuhaplokist seinad, ma ei näe isegi sealt üle ääre
Silmad räägivad a paljudel on pandud pähe läätsed
Nad ei tea mis tähendab, kui taldrikul on ainult jääke
Iga samm on kirjutatud, pool elu matnud häälde

Külmapõletused, ma olen mängus karastunud
Ma tean nad switchivad, ma olen ammu valmistunud
Levelid mis taban, pilgud minu poole kibestunud
Aastaid pannud sisse miks nad vaatavad mind üllatunult