Текст и перевод песни Vaiko Eplik - Varielu

Varielu

Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari,
Ta tumedad sõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
Kuid valgeks vari ei saa. ta on ikka tohutu must.

Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
Ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus,
Või vaevleb kui lootsikus siputav silk.

Keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari
Keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari

Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnud kooris,
Mu vari saab kuurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
Asub mu vari kartmatult ootama kuud.

üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
Aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
Ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. alles on vari.

Varielu

I have no body, but my shadow rises in the morning,
His dark fingers fumble at the door.
He scrubs the grass clean with his dewy broom,
But the shadow never turns white. He is always a huge black.

Then, little by little, the freshness of the dewy morning disappears,
And the sun's scorching gaze peers at my shadow.
Now my shadow withers like a plant that lacks water,
Or writhes like a herring floundering in a boat.

I have no body but my shadow rises in the morning
I have no body but my shadow rises in the morning

But in the evening, when the frogs croak in the ditches,
My shadow gains strength and new confidence in the shed.
Then, when the valleys are in the haze of sunset,
My shadow fearlessly waits for the moon.

A red moon rises over the blue sky,
In the garden, a group of pumpkins laugh dimly.
And among the pumpkins, my bones turn pale.
My body has rotted away. Only the shadow remains.