Текст песни Varielu - Vaiko Eplik

Mul keha ei ole, kuid hommikul tõuseb mu vari,
Ta tumedad sõrmed kobavad ust.
Ta puhtaks küürib rohu kastene hari,
Kuid valgeks vari ei saa. ta on ikka tohutu must.

Siis pikapeale kaob kastese hommiku uudus
Ja piidleb mu varju päikese põletav pilk.
Nüüd närbub mu vari kui taim, kellel veest on puudus,
Või vaevleb kui lootsikus siputav silk.

Keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari
Keha ei ole kuid hommikul tõuseb mu vari

Ent õhtul, kui kraavides krooksuvad konnud kooris,
Mu vari saab kuurde jõudu ja reipust uut.
Siis aga, kui orud on päikeseloojaku looris,
Asub mu vari kartmatult ootama kuud.

üle sinise plangu tõuseb punane kuu,
Aias hämaralt naerab kõrvitsakari.
Ning kõrvitsate vahel pleegivad mu luud.
Mu keha on kõdunud. alles on vari.